Amanda Sophie Nukka – I adventistist Eesti misjonär
Amanda Sophie Nukka sündis 15. septembril 1904. aastal Tartumaal Kodavere vallas, hiljem elas ja töötas Tartus ning Nõmmel. Võrreldes antud uurimistöös käsitletava teise naismisjonäriga, ei olnud Amanda Nukka vanemad Kustav ja Lena Nukka, ega ka õde Rosalie ja vennad Johannes ning Eduard usuga lähemalt seotud. Tegemist oli väga vaese perega, mis võis olla üheks põhjuseks, miks Amanda Nukka ennast adventismiga seostama hakkas.
1926. aastal astus Amanda Nukka Balti Uniooni misjonikooli, mis asus Riias Suschenhofi mõisas. Eelnevalt oli Amanda Nukka kaheksa aastat õppinud Kallastes algkoolis ja siis kaks aastat Tartu Kommertsgümnaasiumis. Dokumentidest leitud andmete põhjal on Nukka vähemalt ühe semestri läbinud ka Teoloogia Seminaris Washingtonis. Pärast Balti Uniooni misjonikooli lõpetamist Suschenhofis, sai temast Eesti Seitsmenda Päeva Adventistide Liidu sekretär ja kassapidaja. Esimese töökogemuses sai ta siiski juba koolist, kuna oli misjonikoolis samuti kassapidaja. 1931. aastal saabus Eesti Seitsmenda Päeva Adventistide Liitu kutse Amanda Nukka nimele, kus teda kutsuti misjonitööle Aafrikasse. See oli esimene kutse ka kohaliku liidu jaoks.
Väga pikka mõtlemisaega Nukka ei võtnud, sest juba sama aasta augustis alustas ta sõitu Sierra Leonesse. Kuna Nukka sugulased ei olnud usuga seotud, siis nad ei mõistnud seda otsust heaks, kuid vaatamata sellele otsustas ta siiski minna. Adventist Eduard Vari eeldab, et Nukka avaldas iseseisvalt soovi misjonäritööle minekuks, ning talle esitati kutse misjonitööle Sierra Leonesse. 20. septembriks jõuti juba Freetowni, vahepeatustega Roterdamis ja Kanaari saartel. Amanda Nukka oli esimene eestlasest adventmisjonär. Temast sai eeskuju mitmetele adventistidele Eestis, sealhulgas ka Mary Saksale. Saks on seda kirjeldanud ka oma meenutustes. Misjonijaam, kuhu Nukka tööle suunati, asus Freetownist 20 kilomeetrit sisemaa poole ning kandis Waterloo nime. Amanda Nukka asus kohaliku misjonikooli õpetajaks – seda ametit pidas ta mitu aastat.
Misjonitöö Aafrikas esitas tõsiseid väljakutseid. Peale umbusklike pärismaalaste, oli misjonäridel raske harjuda ka sealse kliimaga, rääkimata moskiitodest, mürgistest madudest ja kiskjatest. Lääne- Aafrikat, sealhulgas ka Sierra – Leone, on nimetatud eelkõige tänu tapvale kliimale „Valge mehe hauaks.“ Ajakirjas „Lõikustänu“ kirjeldatakse misjonäri elu raskusi Aafrikas järgmiselt
„Üks aasta inimese elus sellises kliimas võrdub viie eluaastaga, mistõttu iga paari aasta tagant saadeti misjonärid mõneks aastaks tagasi kodumaale tervist kosutama.“
1935. aastal saabus Amanda Sophie Nukka tagasi kodumaale. Ta oli haigestunud malaariasse, ning saadetui ravile Skodsborgi sanatooriumisse. Pärast tervenemist veetis ta mõne aja Eestis, kus ta töötas pühapäevakooli õpetajana. Ka puhkuse aeg oli tema jaoks aktiivne, kuna ta esines erinevatel istungitel, ning oli seotud konverentside korraldamisega.
Seoses ühe taolise konverentsiga, külastas Eestit 1936. aastal ka mustanahaline misjonär H. Wilson, kes rääkis lähemalt Aafrika põlisrahvaste kommetest ja arusaamadest. Amanda Nukka oli Wilsoni Tallinna kirikus peetud kõne tõlgiks.
Pärast kahte Eestis töötatud aastat sai Amanda Nukka kutse naasta oma vanale töökohale Sierra–Leones. Järgmine kodumaa külastus jäi Amanda Nukkal 1938. aastasse. On teada, et ta esines mainitud aastal Tartu koguduse noortele liikmetele, näidates pilte aafriklastest ja esitledes kohalikelt nõidadelt saadud nõidumisesemeid. Ei ole küll kindel, kuid see võis olla Amanda Nukka viimane külaskäik oma kodumaale enne II maailmasõja puhkemist ja Nõukogude Liidu vägede sissetoomist Eestisse. Selle kohta puuduvad arhiivdokumentides igasugused märkmed. Amanda Nukka oli sunnitud jääma Aafrikasse, nii nagu ka teine adventmisjonär Mary Saks. Hiljem külastas Amanda Nukka vähemalt 3 korda Nõukogude Liitu – 1969. aasta juunis, 1977. aasta detsembris, 1980. aasta juunis ning 1982 aastal 27. juulist kuni 22. augustini. Peale Sierra–Leone töötas Amanda Nukka veel Kuldrannikul ja Nigeerias. 1959 aastal läks ta pensionile ja jätkas oma edasist elu Ameerika Ühendriikides.
Amanda Nukka misjonäritöö Aafrikas
Eesti usualases perioodikas on säilinud mitmeid Amanda Sophie Nukka poolt saadetud artikleid. Kuna Mary Saks lahkus Eestist Aafrikasse 1938. aastal, siis tema sulest ilmunud artikleid usuajakirjandusest ei leidu, välja arvatud mõned reisikirjelduse laadi artiklid ajakirjas „Misjoniteated.“
Juba 1923. aastal on ilmunud Amanda Nukka sulest tema esimesed artiklid ajakirjas, kuid seda mitte seoses misjoniga, vaid seoses usuõpetuse õppekavva lisamisega Eesti koolides. Peale Aafrikasse misjonipõllule tööle minemist saatis ta igal aastal mitu artiklit Eesti usuajakirjadele, kus ta toob esile nii Aafrika usulised, olmelised, geograafilised kui ka kultuurilised probleemid. Antud probleemiasetuste tõttu on need artiklid küllaltki heal tasemel, et harida kaasaegsete erinevate usuliste veendumustega inimeste jaoks. Põhjalikumalt, kui teistesse teemadesse, on Nukka keskendunud Aafrika naise eluolu ja aafriklastel hügieeni puudutavatele probleemidele. Ta toob eestlaste silme ette naiste allasurutuse probleemi Aafrika hõimude seas. Kuna naised allusid kommete kohaselt mehele, siis arvati, et naine on arenematu. Arvan, et tänu tema artiklitele, avardus nii mõnegi eestlase silmaring.
Asunud Aafrikasse tööle, asus Amanda Nukka peamiselt tegelema just naisterahvastega, kellele õpetas kõige elementaarsemaid asju, mida naine 1930ndate aastate maailmas oskama pidi, nagu õmblemist, pesu pesemist, puhtuse hoidmist, haiguste ennetamist ja muud. 1937. aastal avati Sierra–Leones esimene tütarlaste kool – Waterloo Girl´s School, mille juhatajaks sai Amanda Nukka. Kool alustas kaheksa õpilasega ja nende õppekavva kuulusid õmblemine, kudumine, pesu pesemine, söögi valmistamine, põetamine. Käsitööna valmistatud esemetest koostati hiljem külarahvale näitamiseks näitus.
Amanda Nukka töökoormus tol hetkel oli suur, kuna ennelõunat tegutses ta misjonijaama kassapidajana ja peale lõunat tüdrukute koolitajana, olles mõnda aega ainuke õpetaja. Sierra–Leonest siirdus Amanda Nukka 1940. aastal Nigeeriasse, kus temast sai Tütarlaste Kooli direktriss kaheksaks aastaks. 1949. aastal töötas ta pool aastat Kuldrannikul kassapidajana. 1950. aastal naasis ta aastaks Sierra – Leonesse, kus töötas samuti kassapidajana.
1951. aastal leiame Amanda Nukka nime juba Ghanas asunud Accra misjonijaama nimekirjast, kus ta töötas Lääne – Aafrika Uniooni kassa- ja raamatupidajana. Alates 1951. aasta oktoobrist on Nukka naasnud Nigeeriasse, töötades seal Ihies asunud misjonikooli kassapidajana ja koduloo õpetajana. Samal ajal juhtis ta ka tüdrukute osakonda nimetatud koolis.
Peale usu põhitõdede õpetati koolis tütarlastele veel lapse hooldamist, dieedi pidamist, personaalset- ja külahügieeni, joogivee valmistamist, õmblemist, seebi tegemist, pesu pesemist ja üldist.
Väga paljudel naistel oli seoses koduste kohustustega, raske käia koolis aastaringselt, mistõttu 1951. aastal käis koolis ainult 19 inimest. Seetõttu asuti kooli vaheaegadel ringreisidele mööda distrikti, et kohalike naiste haritust suurendada. Selleks loodi projekt nimega „A Travelling Welfare School.“ Tööjaotus kujunes selliseks, et distrikt jaotati keskusteks ning igas keskuses veedeti 8 päeva. Kuna õppetöö kestus oli kaheksa päeva, siis toimus igas keskuses intensiivne õppetöö terve nädala vältel. Õppeprogrammi ained kattusid internaatkoolis õpetatud ainetega. Sellised üritused kujunesid üsnagi populaarseteks, kuid raske on arvata, kas kaheksa päevaga on võimalik õppida õpilasel kõike seda, mida talle õpetada taheti. Siiski tundub, et selline õpetamismeetod kujunes paremaks kuna kohalikel naistel lihtsalt ei olnud võimalik aastaringselt koolis käia. Need, kelle jaoks see oli võimalik, ei suutnud samas üksinda alati õpitud asju teistele külaelanikele edasi anda.
Elu lõpuperiood Ameerika Ühendriikides
1959. aastal asus Amanda Nukka elama Ameerika Ühendriikidesse ,kus ta naturaliseeriti 1964. aastal ning temast sai USA kodanik. Ameerika Ühendriikidega oli tal kokkupuuteid juba varasemast ajast. Kuna misjonärid pidid iga teatud aja tagant käima kodumaal puhkusel ja kuna kodumaale ta enam naasta ei saanud, sest Eesti oli teatavasti okupeeritud Nõukogude Liidu poolt, siis viibis Amanda Nukka puhkusel USA-s. Kahjuks puudub informatsioon puhkusel oldud aastate välja toomiseks, kuid näiteks on A. Nukka oma puhkuse USAs veetnud 1945, ja 1947. aastal.
Tema elukohaks kujunes Californias asuv Loma Linda väikelinn, kus peale tema elas veel paar eestlast. Mainitud külaskäikudel on Nõukogude Liitu on Amanda Nukka märkinud viisa ankeeti külastamise põhjuseks küll sugulaste külastamine, kuid on teada, et ta on kohtunud ka kohalike adventistidega. Üks nendest adventistidest oli Eduard Vari, kes küll kõrgest vanusest tingituna ei mäletanud kahjuks enam täpset aastat, kuid kirjeldas temaga kohtumist järgnevalt:
„Ma sõitsin Tallinnasse ja kohtusin seal Amanda Nukkaga. Pikka jutuajamist meil ei olnud, sest selleks ei olnud meil ka võimalust. Tema külastus oli samuti väga kiire. Kiiresti tuli ja kiiresti läks. Tema oli ju seotud ka ajaga. Ta ju pidi olema teatud ajal hotellis, sest teda valvati koguaeg. Ta ei saanud mitmeks päevaks näiteks Tallinnast lahkudagi, kuigi viibis ise Eestis mitu päeva. Ta pidi olema koguaeg julgeolekujõudude silme all.“
Siiski on teada, et ühel külastuskäigul õnnestus Amanda Nukkal illegaalselt külastada ka oma sugulasi, kes elasid Tartumaal „Avangardi“ kolhoosis.
Need külaskäigud olid Eesti adventistide jaoks ainukesed võimalused temaga suhtlemiseks ja temalt informatsiooni saamiseks. Kirjavahetust Amanda Nukka ja Eesti adventistide vahel ei toimunud või oli väga episoodiline. Kirjavahetust pidas ta oma sugulastega, kuid praeguseks on need kirjad kahjuks sugulaste poolt teadmata põhjustel hävitatud. Pärast Eesti taasiseseisvumist üritas Nukka isiklike rahaliste vahenditega populariseerida evangeeliumitööd Peipsi ääres, kuid pärast adventistide Tartu koguduse liitumist Nukka teadmata põhjustel taandus. Oma elu lõpuperioodil oli Amanda Nukka majanduslikult küllaltki heal järjel. Eestis arvati, et ta omab Ameerikas ühte kanafarmi, kuid tegelikult selgus, et tal oli ainult kaks kana. Tema jõukuse põhjus on kahjuks teadmata. Amanda Nukka suri 2004. aastal.
Amanda Sophie Nukka sündis 15. septembril 1904. aastal Tartumaal Kodavere vallas, hiljem elas ja töötas Tartus ning Nõmmel. Võrreldes antud uurimistöös käsitletava teise naismisjonäriga, ei olnud Amanda Nukka vanemad Kustav ja Lena Nukka, ega ka õde Rosalie ja vennad Johannes ning Eduard usuga lähemalt seotud. Tegemist oli väga vaese perega, mis võis olla üheks põhjuseks, miks Amanda Nukka ennast adventismiga seostama hakkas.
1926. aastal astus Amanda Nukka Balti Uniooni misjonikooli, mis asus Riias Suschenhofi mõisas. Eelnevalt oli Amanda Nukka kaheksa aastat õppinud Kallastes algkoolis ja siis kaks aastat Tartu Kommertsgümnaasiumis. Dokumentidest leitud andmete põhjal on Nukka vähemalt ühe semestri läbinud ka Teoloogia Seminaris Washingtonis. Pärast Balti Uniooni misjonikooli lõpetamist Suschenhofis, sai temast Eesti Seitsmenda Päeva Adventistide Liidu sekretär ja kassapidaja. Esimese töökogemuses sai ta siiski juba koolist, kuna oli misjonikoolis samuti kassapidaja. 1931. aastal saabus Eesti Seitsmenda Päeva Adventistide Liitu kutse Amanda Nukka nimele, kus teda kutsuti misjonitööle Aafrikasse. See oli esimene kutse ka kohaliku liidu jaoks.
Väga pikka mõtlemisaega Nukka ei võtnud, sest juba sama aasta augustis alustas ta sõitu Sierra Leonesse. Kuna Nukka sugulased ei olnud usuga seotud, siis nad ei mõistnud seda otsust heaks, kuid vaatamata sellele otsustas ta siiski minna. Adventist Eduard Vari eeldab, et Nukka avaldas iseseisvalt soovi misjonäritööle minekuks, ning talle esitati kutse misjonitööle Sierra Leonesse. 20. septembriks jõuti juba Freetowni, vahepeatustega Roterdamis ja Kanaari saartel. Amanda Nukka oli esimene eestlasest adventmisjonär. Temast sai eeskuju mitmetele adventistidele Eestis, sealhulgas ka Mary Saksale. Saks on seda kirjeldanud ka oma meenutustes. Misjonijaam, kuhu Nukka tööle suunati, asus Freetownist 20 kilomeetrit sisemaa poole ning kandis Waterloo nime. Amanda Nukka asus kohaliku misjonikooli õpetajaks – seda ametit pidas ta mitu aastat.
Misjonitöö Aafrikas esitas tõsiseid väljakutseid. Peale umbusklike pärismaalaste, oli misjonäridel raske harjuda ka sealse kliimaga, rääkimata moskiitodest, mürgistest madudest ja kiskjatest. Lääne- Aafrikat, sealhulgas ka Sierra – Leone, on nimetatud eelkõige tänu tapvale kliimale „Valge mehe hauaks.“ Ajakirjas „Lõikustänu“ kirjeldatakse misjonäri elu raskusi Aafrikas järgmiselt
„Üks aasta inimese elus sellises kliimas võrdub viie eluaastaga, mistõttu iga paari aasta tagant saadeti misjonärid mõneks aastaks tagasi kodumaale tervist kosutama.“
1935. aastal saabus Amanda Sophie Nukka tagasi kodumaale. Ta oli haigestunud malaariasse, ning saadetui ravile Skodsborgi sanatooriumisse. Pärast tervenemist veetis ta mõne aja Eestis, kus ta töötas pühapäevakooli õpetajana. Ka puhkuse aeg oli tema jaoks aktiivne, kuna ta esines erinevatel istungitel, ning oli seotud konverentside korraldamisega.
Seoses ühe taolise konverentsiga, külastas Eestit 1936. aastal ka mustanahaline misjonär H. Wilson, kes rääkis lähemalt Aafrika põlisrahvaste kommetest ja arusaamadest. Amanda Nukka oli Wilsoni Tallinna kirikus peetud kõne tõlgiks.
Pärast kahte Eestis töötatud aastat sai Amanda Nukka kutse naasta oma vanale töökohale Sierra–Leones. Järgmine kodumaa külastus jäi Amanda Nukkal 1938. aastasse. On teada, et ta esines mainitud aastal Tartu koguduse noortele liikmetele, näidates pilte aafriklastest ja esitledes kohalikelt nõidadelt saadud nõidumisesemeid. Ei ole küll kindel, kuid see võis olla Amanda Nukka viimane külaskäik oma kodumaale enne II maailmasõja puhkemist ja Nõukogude Liidu vägede sissetoomist Eestisse. Selle kohta puuduvad arhiivdokumentides igasugused märkmed. Amanda Nukka oli sunnitud jääma Aafrikasse, nii nagu ka teine adventmisjonär Mary Saks. Hiljem külastas Amanda Nukka vähemalt 3 korda Nõukogude Liitu – 1969. aasta juunis, 1977. aasta detsembris, 1980. aasta juunis ning 1982 aastal 27. juulist kuni 22. augustini. Peale Sierra–Leone töötas Amanda Nukka veel Kuldrannikul ja Nigeerias. 1959 aastal läks ta pensionile ja jätkas oma edasist elu Ameerika Ühendriikides.
Amanda Nukka misjonäritöö Aafrikas
Eesti usualases perioodikas on säilinud mitmeid Amanda Sophie Nukka poolt saadetud artikleid. Kuna Mary Saks lahkus Eestist Aafrikasse 1938. aastal, siis tema sulest ilmunud artikleid usuajakirjandusest ei leidu, välja arvatud mõned reisikirjelduse laadi artiklid ajakirjas „Misjoniteated.“
Juba 1923. aastal on ilmunud Amanda Nukka sulest tema esimesed artiklid ajakirjas, kuid seda mitte seoses misjoniga, vaid seoses usuõpetuse õppekavva lisamisega Eesti koolides. Peale Aafrikasse misjonipõllule tööle minemist saatis ta igal aastal mitu artiklit Eesti usuajakirjadele, kus ta toob esile nii Aafrika usulised, olmelised, geograafilised kui ka kultuurilised probleemid. Antud probleemiasetuste tõttu on need artiklid küllaltki heal tasemel, et harida kaasaegsete erinevate usuliste veendumustega inimeste jaoks. Põhjalikumalt, kui teistesse teemadesse, on Nukka keskendunud Aafrika naise eluolu ja aafriklastel hügieeni puudutavatele probleemidele. Ta toob eestlaste silme ette naiste allasurutuse probleemi Aafrika hõimude seas. Kuna naised allusid kommete kohaselt mehele, siis arvati, et naine on arenematu. Arvan, et tänu tema artiklitele, avardus nii mõnegi eestlase silmaring.
Asunud Aafrikasse tööle, asus Amanda Nukka peamiselt tegelema just naisterahvastega, kellele õpetas kõige elementaarsemaid asju, mida naine 1930ndate aastate maailmas oskama pidi, nagu õmblemist, pesu pesemist, puhtuse hoidmist, haiguste ennetamist ja muud. 1937. aastal avati Sierra–Leones esimene tütarlaste kool – Waterloo Girl´s School, mille juhatajaks sai Amanda Nukka. Kool alustas kaheksa õpilasega ja nende õppekavva kuulusid õmblemine, kudumine, pesu pesemine, söögi valmistamine, põetamine. Käsitööna valmistatud esemetest koostati hiljem külarahvale näitamiseks näitus.
Amanda Nukka töökoormus tol hetkel oli suur, kuna ennelõunat tegutses ta misjonijaama kassapidajana ja peale lõunat tüdrukute koolitajana, olles mõnda aega ainuke õpetaja. Sierra–Leonest siirdus Amanda Nukka 1940. aastal Nigeeriasse, kus temast sai Tütarlaste Kooli direktriss kaheksaks aastaks. 1949. aastal töötas ta pool aastat Kuldrannikul kassapidajana. 1950. aastal naasis ta aastaks Sierra – Leonesse, kus töötas samuti kassapidajana.
1951. aastal leiame Amanda Nukka nime juba Ghanas asunud Accra misjonijaama nimekirjast, kus ta töötas Lääne – Aafrika Uniooni kassa- ja raamatupidajana. Alates 1951. aasta oktoobrist on Nukka naasnud Nigeeriasse, töötades seal Ihies asunud misjonikooli kassapidajana ja koduloo õpetajana. Samal ajal juhtis ta ka tüdrukute osakonda nimetatud koolis.
Peale usu põhitõdede õpetati koolis tütarlastele veel lapse hooldamist, dieedi pidamist, personaalset- ja külahügieeni, joogivee valmistamist, õmblemist, seebi tegemist, pesu pesemist ja üldist.
Väga paljudel naistel oli seoses koduste kohustustega, raske käia koolis aastaringselt, mistõttu 1951. aastal käis koolis ainult 19 inimest. Seetõttu asuti kooli vaheaegadel ringreisidele mööda distrikti, et kohalike naiste haritust suurendada. Selleks loodi projekt nimega „A Travelling Welfare School.“ Tööjaotus kujunes selliseks, et distrikt jaotati keskusteks ning igas keskuses veedeti 8 päeva. Kuna õppetöö kestus oli kaheksa päeva, siis toimus igas keskuses intensiivne õppetöö terve nädala vältel. Õppeprogrammi ained kattusid internaatkoolis õpetatud ainetega. Sellised üritused kujunesid üsnagi populaarseteks, kuid raske on arvata, kas kaheksa päevaga on võimalik õppida õpilasel kõike seda, mida talle õpetada taheti. Siiski tundub, et selline õpetamismeetod kujunes paremaks kuna kohalikel naistel lihtsalt ei olnud võimalik aastaringselt koolis käia. Need, kelle jaoks see oli võimalik, ei suutnud samas üksinda alati õpitud asju teistele külaelanikele edasi anda.
Elu lõpuperiood Ameerika Ühendriikides
1959. aastal asus Amanda Nukka elama Ameerika Ühendriikidesse ,kus ta naturaliseeriti 1964. aastal ning temast sai USA kodanik. Ameerika Ühendriikidega oli tal kokkupuuteid juba varasemast ajast. Kuna misjonärid pidid iga teatud aja tagant käima kodumaal puhkusel ja kuna kodumaale ta enam naasta ei saanud, sest Eesti oli teatavasti okupeeritud Nõukogude Liidu poolt, siis viibis Amanda Nukka puhkusel USA-s. Kahjuks puudub informatsioon puhkusel oldud aastate välja toomiseks, kuid näiteks on A. Nukka oma puhkuse USAs veetnud 1945, ja 1947. aastal.
Tema elukohaks kujunes Californias asuv Loma Linda väikelinn, kus peale tema elas veel paar eestlast. Mainitud külaskäikudel on Nõukogude Liitu on Amanda Nukka märkinud viisa ankeeti külastamise põhjuseks küll sugulaste külastamine, kuid on teada, et ta on kohtunud ka kohalike adventistidega. Üks nendest adventistidest oli Eduard Vari, kes küll kõrgest vanusest tingituna ei mäletanud kahjuks enam täpset aastat, kuid kirjeldas temaga kohtumist järgnevalt:
„Ma sõitsin Tallinnasse ja kohtusin seal Amanda Nukkaga. Pikka jutuajamist meil ei olnud, sest selleks ei olnud meil ka võimalust. Tema külastus oli samuti väga kiire. Kiiresti tuli ja kiiresti läks. Tema oli ju seotud ka ajaga. Ta ju pidi olema teatud ajal hotellis, sest teda valvati koguaeg. Ta ei saanud mitmeks päevaks näiteks Tallinnast lahkudagi, kuigi viibis ise Eestis mitu päeva. Ta pidi olema koguaeg julgeolekujõudude silme all.“
Siiski on teada, et ühel külastuskäigul õnnestus Amanda Nukkal illegaalselt külastada ka oma sugulasi, kes elasid Tartumaal „Avangardi“ kolhoosis.
Need külaskäigud olid Eesti adventistide jaoks ainukesed võimalused temaga suhtlemiseks ja temalt informatsiooni saamiseks. Kirjavahetust Amanda Nukka ja Eesti adventistide vahel ei toimunud või oli väga episoodiline. Kirjavahetust pidas ta oma sugulastega, kuid praeguseks on need kirjad kahjuks sugulaste poolt teadmata põhjustel hävitatud. Pärast Eesti taasiseseisvumist üritas Nukka isiklike rahaliste vahenditega populariseerida evangeeliumitööd Peipsi ääres, kuid pärast adventistide Tartu koguduse liitumist Nukka teadmata põhjustel taandus. Oma elu lõpuperioodil oli Amanda Nukka majanduslikult küllaltki heal järjel. Eestis arvati, et ta omab Ameerikas ühte kanafarmi, kuid tegelikult selgus, et tal oli ainult kaks kana. Tema jõukuse põhjus on kahjuks teadmata. Amanda Nukka suri 2004. aastal.