Adventistliku liikumise kujunemine, levik ja areng Eestis kuni 1940. aastani. Seitsmenda Päeva Adventistide usuliikumine
„Nimi „Advent“ tuleneb ladinakeelsest sõnast „adventus“= tulemine. Adventistideks nimetatakse seda ususekti, kes Kristuse tulemist koguni ligidal arvavad olevat ja Tema tulemise aega täpselt ära määrata püüavad.“
Alustaksin oma uurimistööd just sellise seletusega adventismist, kuna minu uurimistöö keskendub adventistide tegevusele just antud perioodil. Adventistide liikumine sai alguse 19 sajandi II veerandil Põhja - Ameerikas. Liikumise looja ja juht oli endine baptist William Miller, kelle järgijaid hakati kutsuma milleristideks. Milleristide liikumisest arenes välja ka tänapäeva suuri adventistide liikumine, ehk Seitsmenda Päeva Adventistid. Ametlikult registreeriti SPA kogudus 1863. aastal, kui liikumisel oli 3500 liiget 125 kirikuga.
Alates sellest ajast on hakatud tegelema ka adventismi levitamisega üle maailma, seda eelkõige Euroopas. Kuigi välismisjonitööga alustati juba 1864. aastal, endise katoliku preestri Michael Belina Czechowski juhtimisel, saadeti esimene ametlik misjonär John Nevins Andrews Euroopasse alles 1874. aastal. Uus usuliikumine oli siiski juba tuntust kogunud ka Vanas – Maailmas, kuna 1870. aastal asutas sakslane Jakob Erzbeger Euroopas esimese adventistide kiriku Saksamaal Vohwinklis.
Järjest suuremat populaarsust hakkas adventism omandama aga seoses adventistist jutlustaja Ludwig Richard Conradi saabumisega Šveitsi. Ta oli väga noorelt asunud elama Ameerika Ühendriikidesse, kus ta astus adventistide koguduse liikmeks Peagi kolis ta Hamburgi, ning hiljem Friedensausse, kus ta 1899. aastal rajas Friedensausse Misjoni ja Tööstuskooli.
Venemaale jõudis adventism 1880ndate alguses. Esimesed adventistid ei olnud Venemaal mitte venelased, vaid seal elavad sakslased. 1881. aastal sai adventistide ajakiri USAs, „The Review and Herald,“ palve Moskvast saata neile pakk adventkirjandust. Aasta hiljem puutus Ukrainas esimest korda adventismiga kokku Gerhard Perk, kes tegeles piiblite müügiga. Ta leidis, et tema kätte sattunud infoleht sobib piibliga kokku ja hakkas neid koos müüma. 1886. aastal külastas Venemaad Perk´i kutsel Ludwig Conradi. Koos võeti adventismi populariseerimiseks ette pikk teekond üle laia Venemaa. Tsaari – Venemaa oli riik, kus ei vaadatud väga ei soositud neid liikumisi, mis kiiresti hakkasid toetajaid võitma, seetõttu olid keelatud uued usuvoolud, sealhulgas ka adventism.
Pärast Conradi saabumist Venemaale ja paari ristimise teostamist Musta mere kaldal, mis tekitas kohalikes elavat huvi, sattusid nii Conradi kui ka Perk politsei huviorbiiti kui „juudi eksiõpetuse õpetajad,“ ning nad pandi mitmeks päevaks vangi.
Peale USA suursaatkonna sekkumist nad vabastati. Conradi reis Venemaale jäi küll lühemaks kui plaanitud, kuid sellega oli pandud alus adventismi levikule Venemaal.
Adventistlik liikumine Eestis kuni 1940. aastani
Pärast intsidenti politseiga Musta mere ääres, jätkas Gerhard Perk oma tegevust Venemaal, sattudes aeg-ajalt jutlustama ka Sankt - Peterburi piirkonda. Esimest korda külastas ta Eestit 1897. aastal. Nimetatud külaskäigul ristis Perk koos teise adventisti H. Löbsack´iga kolm esimest eestlasest adventisti - Lilly-Josephine Sander, Anette Wachtel ja Juli Volga. Sel aastal moodustati ka esimene adventistide kogudus Eestis. Peagi moodustati Saksa – Vene Unioon. Eesti jäi moodustatud uniooni ühe osa, ehk Põhja – Venemaa Misjoni tööpiirkonda. Loa tegutsemiseks Tsaari-Venemaa, sealhulgas ka Eestis, said adventistid 1904. aastal.
Sajandivahetusel saadeti Eestisse jutlustaja Jakob Jurikson, kellest sai Eesti adventliikumise üks tähtsamaid juhte. Tema eestvedamisel hakati adventismiga tegelema Tallinnas, Paides, Tartus ja mujal, kus ta oma eluajal töötada jõudis. Tegemist oli endise töölisega, kelle elu keerdkäigud olid Venemaale viinud, kus ta tutvus ka adventismiga. Seoses oma tegevusega oli Juriksonil kokkupõrkeid nii kohalike luteri pastorite kui ka riigivõimu esindajatega. Olgugi, et kogudusel oli juba 1909. aastal 260 liiget, ei olnud see siiski nii suur arv, mis oleks aidanud kaasa adventismi kiiremale kasvule Eestis. Ära ei tohi ka unustada seda, et adventistide liikumine Tsaari-Venemaal oli keelatud. Sellises olukorras tegutseti kuni I maailmasõja alguseni.
Sõda puudutas mitmeid adventiste, kes saadeti asumisele mööda suurt Venemaad, adventnoored aga värvati sõjaväkke ning Eestis viibinud välismaalastest adventmisjonärid saadeti maalt välja. Siinsed adventistid lõigati ära välismaailmast.
Adventliikumine Venemaal oli veel liiga nõrk selleks, et seista vastu oma liikmete värbamisele sõjaväkke. Riigivõimule ei suudetud tõestada, et adventnoored on oma uskumuste poolest sõjavastased. Ameerika Ühendriikides näiteks kuulutati Seitsmenda Päeva Adventistide koguduse liikmed mittesõdijateks, ning neid kasutati lahinguväljadele saatmise asemel meditsiinikorpuses, kortermeistri korpuses või inseneriteenistuses.
Hoolimata sõja ajast ja rasketest probleemidest, tekkis 1915. aastal adventist Gustav Leuke eestvedamisel, kes töötas Tallinnas jutlustaja C. Hahni abimehena, rühmitus, mille liikmed hakkasid siinsetest adventistidest eemale hoidma, ning soovisid luua eraldi seisva adventistide koguduse Seitsmenda Päeva Evangeeliumi Kristlaste Ühisuse nime all. Tüli kulmineerus 1918. aasta oktoobri kuus, kui C. Hahn soovis anda välja usukirjandust, kuid talle ei eraldatud selleks raha. 1917. aastal ametlikult registreeritud Seitsmenda Päeva Adventkoguduste Eesti Ühisuse kõrvale tekkis nüüd ka teine kogudus. Algsest kogudusest lahku löönud adventistid nimetasid enda koguduse Kristlik Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti Ühisuseks. Koguduse filiaalid hakkasid paiknema kõikjal üle Eesti, esialgu oli nimetatud ühisus veel ametlikult rgistreerimata.
Kui Punaarmee oli Vabadussõja ajal Eesti piiridest välja tõrjutud, siis hakati usulisi organisatsioone ametlikult registreerima. Juba augustis 1919 üritati registreerida Conrad Hahni poolt juhitud Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti Ühisus, kuid esialgu lükati avaldus tagasi seoses mõningate puudustega ühisuse põhikirjas, kuid juba sama aasta detsembri kuus ühisus registreeriti. See otsus teravdas kahe koguduse vahelisi suhteid veelgi, kuna kaks erinevat kogudust hakkasid oma juhtpositsiooni eest võitlema. Eesti oli endiselt maailmast ära lõigatud ja kohalikel adventistidel polnud võimalust küsida nõu välismaailmast nende probleemide kohta, mida ise lahendada ei osatud. Nii tekkisidki probleemid eelkõige Seitsmenda Päeva Adventkoguduste Eesti Ühisuse juhi Johan Sproge ja Conrad Hahni vahel.
Kui maailm 1920. aastaks maha oli rahunenud, võeti Johan Sproge eestvedamisel kontakti Skandinaavia Uniooniga.
Kontakti otsimise üheks eesmärgiks oli parandada lõhet kahe erineva koguduse vahel. Skandinaavia uniooni kaudu Eestisse tulnud ülemaailmse adventliikumise juhid püüdsid kaht erinevat osapoolt lepitada, mis algul näis positiivses suunas liikuvat, kuid nende lahkudes otsustasid lahkulöönud „reformistid“ ikka eraldi jääda. Tüli tulemusena lahkus lühisuse juht Johan Sproge skandaalide tõttu oma kohalt, ning tema asemele tuli N. C. Bergersen. Tema ajal sai Eestis jalad alla kirjandusevangelism, millest sai eesti adventistide üks peamisi tegevusalasid.
1922. aastal võeti vastu Liidu erakorralisel koosolekul otsus, kus Seitsmenda Päeva Adventkoguduste Eesti Ühisus nimetati ümber Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti Liiduks. Samal aastal alustati ka uue peakiriku ehitamist Tallinna. Liidu juhi kohalt pidi aga lahkuma Bergersen, kes olevat eksinud mõningate reeglite vastu, tema asemele saadeti SPA Eesti Liitu juhtima M.M. Olsen. Järgmisel aastal valiti aga V SPA Eesti Liidu konverentsil liidu esimeheks Mihkel Lass, kes eelnevalt oli olnud aktiivne kirjandusevangelist. 1923. aasta sügiseks sai valmis ka uus kirik. Samaaegselt toimunud Euroopa divisjoni koosolekul otsustati Eesti ja Läti misjonipõllud lahutada Skandinaavia unioonist. Eesti, Läti ja Leedu misjonipõllud moodustasid nüüdsest ühtse Balti uniooni. Uniooni peakorter hakkas olema Riias ja Uniooni juhiks sai D.N. Wall. 1923. aastal avati ka Balti Uniooni misjonikool, kuid sellest tuleb juba juttu edaspidi.
Ka Mihkel Lass ei pidanud Eesti SPA Liidu esimehena kaua vastu ja ta taandati ametist ebaväärika käitumise tõttu. Tema asemele valiti 1924. aastal D.N. Wall, kes esitas lahkumisavalduse 1925. aasta lõpus. Wall´i asemel hakkas liitu juhtima ameeriklane D.D Erhardt.
Selleks ajaks oli Eestis juba 1273 adventkoguduse liiget, ning peale suuremate linnade oldi esindatud ka sellistes kohtades, nagu Suure – Jaani, Kullamaa ja Tarvastu.
1927. aastal hakkas järk – järgult välja kujunema ka noorte tegevus – Tartus toimus I noorte kongress, ning ajakirjas „Misjoniteated“ loodi noorte rubriik. Noortetöö probleemide lahendamiseks valiti vastav komitee. 1928. aastal lahkus maisest ilmast D.D Erhardt. Tema asemel sai SPA Eesti Liidu esimeheks Ludvig Nikkar. Alates tema juhiks valimisest lõppes Eestis aeg, kui adventistide tegevust siinmail juhtisid välismaalt pärit isikud. Tartu koguduse ruumid olid koguduse liikmete jaoks väikeseks jäänud, ning otsustati hakata ehitama uut kirikut Lille tänavale, mis valmis 1928. aastal. 1930. aastal sai L. Nikkari asemel SPA Eesti Liidu juhiks Eduar Ney. Eestit hakkas räsima ülemaailmne majanduskriis, mis ei jätnud puutumata ka adventiste, mistõttu tekkisid mõningad raskused eelkõige kirjanduse müügist saadava tulu osas. Vaatamata majanduslikele raskustele hakati adventismi kuulutama läbi raadio, esimese kõne pidas Tartu kirikust E. Mägi.
Samal ajal tegutses ka Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti Ühisus, mille tegevus küll pärast Conrad Hahni surma on kiratsema hakanud. Pärast Conrad Hahni surma tehti mitmeid kordi SPA Eesti Liidule ettepanekuid liitumiseks, kuid läbirääkimised jooksid alati liiva. Seda saame siiski järeldada ainult selle põhjal, mida kirjutab Voldemar Viirsalu oma raamatus „Loojangu eel – Kristluse taastuleku kuulutajad. Antud teoses on kirjutatud, probleemidest, mis Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti ühisusel ilmusid. Üks raamatus esitatud väide on, et „reformistide“ organisatsioonil oli puudunud kindel ülesehitus, samas on võimalik leida arhiividokumentidest, et 1926. aastal on nad registreeritud siseministri poolt väljastatud otsuse, mille alusel registreeriti „reformistide organisatsioon usuühingute ja nende liitude registrisse sisse kantud. Kümme aastat hiljem aga ühisuse põhikirja siseministri poolt ei kinnitatud ja organisatsiooni tegevus hääbus.
1930. aastate esimene pool oli SPA Eesti liidu jaoks majanduslikult raske, kuid ometi liitus liiduga igal aastal mõni uus kogudus ja keskeltläbi 100 uut liiget. Adventistid tegelesid majanduskriisi ajal ka heategevusega avades supikööke ning tegutses ka Tartu heategevusosakond. 1935. aastaks oli SPA Eesti Liiduga ühinenud 37 kogudust ja 1901 liiget üle kogu Eesti. Järgmise viie aasta jooksul arenes SPA Eesti Liit edasi samasuguses tempos. Võib väita, et üks tähtsamaid sündmusi Eesti adventismi ajaloos antud viie aasta jooksul, oli Eesti misjonikooli rajamine, kuid sellest juba järgmises alapeatükis. 1936. aastal tekkisid probleemid seoses senise esimehe Eduard Neyga. Nimelt sai osa koguduse liikmeid teada, et Neyl on isiklik äri ja pangakonto. Lisaks avastati veel muid väärnähtusi, mis adventistidele ei sobinud. Arhiivist leitud kaebustes süüdistatakse Liidu juhtkonda annetustest ja fondidest tuleva raha ära kasutamisest enda huvides. Nõutakse liidu ja tema alaorganite raamatute ja arvepidamise revideerimist vähemalt 1930. aastast alates.
Järgmisel SPA Eesti Liidu peakoosolekul mõisteti Ney küll õigeks, kuid liidu esimehena ta enam jätkata ei saanud, kuna tema töö aeg sai otsa. Kaebuste esitajate juhid mõisteti samal koosolekul hukka. Uueks esimeheks valiti Eduard Mägi, kes jäi seda ametikohta hoidma kuni 1942. aastani. 1940. aastaks oli liidul liikmeid 2088.
Eesti adventistide misjonihariduse omandamise võimalused 20. saj. esimesel poolel
Euroopasse Põhja – Ameerikast levinud adventism muutus järjest populaarsemaks, mistõttu tekkis adventismile palju järgijaid, kes soovisid saada haritud adventistliku maailma järgi.
Esimesed vene ja saksa jutlustajad said oma hariduse Hamburgis, kuid 1899. aastal rajati Saksamaa väikelinnas Friedensaus misjonikool, kus said esmakordselt haridust omandada ka eestlased. Sealt said hariduse mitmed hilisemad eestlastest jutlustajad ja Eesti SPA Liidu töötajad. 1923. aasta 1. oktoobristaga hakkas enamik tulevasi kohalikke adventiste omandama haridust Riia lähedale Suschenhofi mõisa rajatud SPA Balti Uniooni Misjoniseminaris. Mõis ja selle ümbruses olev maaala osteti uniooni rahade eest. 1923. aastal alustas koolis õppimist 33 õpilast koos 3 õpetajaga. Esimesed eestlased selles koolis olid Saagen ja Kigalot. 1924. aastaks oli õpetajate arv kasvanud seitsmeni ja õpilaste arv koguni 111- ni. Uniooni rahade eest ehitati välja suur kompleks, mis kaasaegsete seisukohalt sobis hästi mõisa ümbritseva loodusega. Voldemar Viirsalu poolt koostatud Eesti Seitsmenda Päeva Adventistide ajaloo ülevaates kirjeldatakse Suschenhofi mõisa misjonikooli järgmiselt:
„ Kooli maa-ala asus Kishi järve kaldal Riia linna vastas. Ilusamat ja sobivamat paika vaevalt mujalt leida oleks võinud. See oli endine Suschenhofi mõis koos selle juurde kuuluva maaga, mille unioon kooli jaoks ära ostis. Peahoones asus koosolekuruum-aula, klassiruumid, kontor ja naisõpilaste elutoad. Meesõpilaste jaoks ehitati kolmekordne hoone 25-toaga, mis peahoonest saja meetri kaugusel asus. Õpetajate jaoks olid väikesed majakesed peahoonest pisut eemal. Nende majade taga algas kohe kõrge männimets. Peahoone tornis asus kell, mille löögid kutsusid hingamispäeva algusel jumalateenistusele.“
Koolis sai peale piibliõpetuse sai kõrgemat haridust omandada ka ajaloos, maateaduses, euroopa keeltes, muusikas, loogikas ja veel mitmetes teistes valdkondades. Samuti oli koolil ka oma raamatukogu Peale õppimise, andis kool ka võimaluse õpilasel raha teenida. Toiduraha oli võimalik teenida kooli puutöökojas, põllutööl või seebivabrikus. Hariduse omandamine toimus nii eesti, kui läti keeles. Kooli hilisem lõpetaja Amanda Sophie Nukka on Suschenhofi iseloomustanud kui omaette vabariiki, kus on oma riigivanem, riigikogu, rahukohus ja ministeeriumid. Peale juba nimetatud asutuste, olid kooli territooriumil ka õmblus-, mehaanika- ja raamatuköitmiskojad. Tavaline päev koolis hakkas pihta juba väga varajastel hommikutundidel. Kell 04.00 alustasid oma tööd karjatalitajad, kokad ja kütjad. Üldine äratus oli kell 6 hommikul, pärast mida oli hommikusöök, ning kell 7 hakkasid tunnid, mis kestsid kuni keskpäevani, mil söödi lõunat. Peale lõunast kehakinnitust siirdus koolipere tööpõldudele, kus veedeti oma aega kuni õhtusöögini. Kella 19.00st – 22.00ni oli isiklik aeg.
1935. aastast lahutatakse need koolid kahel põhjusel: Suschenhofis hakati nüüdsest õpetatama ainult läti keeles, ning välismaalastest õpetajatele ei antud Lätis enam tööluba. Tallinnas 1935. aasta 31. mail peetud XVII SPA Liidu Peakoosolekul otsustati rajada Tallinnasse Eesti Misjonikool. Uue kooli direktoriks nimetati Richard Vinglas, kes oli ise eelnevalt õpetanud Riias. 1935/36. õppeaastat alustati 21 õpilasega, kellest esimesel kursusel oli üheksa ja teisel 12 õpilast.
Esimesel kursusel oli võimalik õppida piiblit, ajalugu, eesti, saksa ja inglise keelt, matemaatikat, loodusõpetust ja geograafiat, millele teisel kursusel lisandusid piibli põhitõed, kirikulugu ja ladina keel. Õpilastele olid võimaldatud söök ja väljastpoolt Tallinna tulnutele ka ühiselamu koht. Õppekuludeks läks igal õpilasel keskeltläbi 50 krooni aastas.
1937. aastal registreeriti kool haridusministeeriumis ning hakkas kandma nime Adventkoguduse Usuteaduse Kool. Kooli õppeprogramm viidi vastavusse tavakoolide õppeprogrammiga. Ette olid nähtud: religioon, keeled ja üldhariduslikud ained Sisseastumisel nõuti 6. klassi lõputunnistust. Kolme aastaga oli õpilaste arv suurenenud viie õpilase võrra, mis näitab seda, et õpilaste arv võrreldes Suschenhofis õppinud eestlaste arvuga ühe aasta lõikes, püsis suhteliselt samal tasemel
Arvan, et 40 aasta vältel arenes adventism Eestis küllaltki rahulikus tempos. Hoolimata mitmetest siseintriigidest suudeti jõuda tasemele, kust oli võimalik saata oma koguduse liikmeid tööle välismaale misjonärideks. Kindlasti on selles osas tähtis adventhariduse omandamise võimaluste paranemisel seoses Balti Uniooni Misjonikooli avamisega 1923. aastal Riias. Kindlasti aitas kooli rajamine kaasa adventistide töö kvaliteedi paranemisele nii Eestis kui Lätis. Arvan, et ilma kooli rajamiseta ei oleks ei Eesti ega Läti adventistid suutnud koolitada tulevasi välismisjonäre.
„Nimi „Advent“ tuleneb ladinakeelsest sõnast „adventus“= tulemine. Adventistideks nimetatakse seda ususekti, kes Kristuse tulemist koguni ligidal arvavad olevat ja Tema tulemise aega täpselt ära määrata püüavad.“
Alustaksin oma uurimistööd just sellise seletusega adventismist, kuna minu uurimistöö keskendub adventistide tegevusele just antud perioodil. Adventistide liikumine sai alguse 19 sajandi II veerandil Põhja - Ameerikas. Liikumise looja ja juht oli endine baptist William Miller, kelle järgijaid hakati kutsuma milleristideks. Milleristide liikumisest arenes välja ka tänapäeva suuri adventistide liikumine, ehk Seitsmenda Päeva Adventistid. Ametlikult registreeriti SPA kogudus 1863. aastal, kui liikumisel oli 3500 liiget 125 kirikuga.
Alates sellest ajast on hakatud tegelema ka adventismi levitamisega üle maailma, seda eelkõige Euroopas. Kuigi välismisjonitööga alustati juba 1864. aastal, endise katoliku preestri Michael Belina Czechowski juhtimisel, saadeti esimene ametlik misjonär John Nevins Andrews Euroopasse alles 1874. aastal. Uus usuliikumine oli siiski juba tuntust kogunud ka Vanas – Maailmas, kuna 1870. aastal asutas sakslane Jakob Erzbeger Euroopas esimese adventistide kiriku Saksamaal Vohwinklis.
Järjest suuremat populaarsust hakkas adventism omandama aga seoses adventistist jutlustaja Ludwig Richard Conradi saabumisega Šveitsi. Ta oli väga noorelt asunud elama Ameerika Ühendriikidesse, kus ta astus adventistide koguduse liikmeks Peagi kolis ta Hamburgi, ning hiljem Friedensausse, kus ta 1899. aastal rajas Friedensausse Misjoni ja Tööstuskooli.
Venemaale jõudis adventism 1880ndate alguses. Esimesed adventistid ei olnud Venemaal mitte venelased, vaid seal elavad sakslased. 1881. aastal sai adventistide ajakiri USAs, „The Review and Herald,“ palve Moskvast saata neile pakk adventkirjandust. Aasta hiljem puutus Ukrainas esimest korda adventismiga kokku Gerhard Perk, kes tegeles piiblite müügiga. Ta leidis, et tema kätte sattunud infoleht sobib piibliga kokku ja hakkas neid koos müüma. 1886. aastal külastas Venemaad Perk´i kutsel Ludwig Conradi. Koos võeti adventismi populariseerimiseks ette pikk teekond üle laia Venemaa. Tsaari – Venemaa oli riik, kus ei vaadatud väga ei soositud neid liikumisi, mis kiiresti hakkasid toetajaid võitma, seetõttu olid keelatud uued usuvoolud, sealhulgas ka adventism.
Pärast Conradi saabumist Venemaale ja paari ristimise teostamist Musta mere kaldal, mis tekitas kohalikes elavat huvi, sattusid nii Conradi kui ka Perk politsei huviorbiiti kui „juudi eksiõpetuse õpetajad,“ ning nad pandi mitmeks päevaks vangi.
Peale USA suursaatkonna sekkumist nad vabastati. Conradi reis Venemaale jäi küll lühemaks kui plaanitud, kuid sellega oli pandud alus adventismi levikule Venemaal.
Adventistlik liikumine Eestis kuni 1940. aastani
Pärast intsidenti politseiga Musta mere ääres, jätkas Gerhard Perk oma tegevust Venemaal, sattudes aeg-ajalt jutlustama ka Sankt - Peterburi piirkonda. Esimest korda külastas ta Eestit 1897. aastal. Nimetatud külaskäigul ristis Perk koos teise adventisti H. Löbsack´iga kolm esimest eestlasest adventisti - Lilly-Josephine Sander, Anette Wachtel ja Juli Volga. Sel aastal moodustati ka esimene adventistide kogudus Eestis. Peagi moodustati Saksa – Vene Unioon. Eesti jäi moodustatud uniooni ühe osa, ehk Põhja – Venemaa Misjoni tööpiirkonda. Loa tegutsemiseks Tsaari-Venemaa, sealhulgas ka Eestis, said adventistid 1904. aastal.
Sajandivahetusel saadeti Eestisse jutlustaja Jakob Jurikson, kellest sai Eesti adventliikumise üks tähtsamaid juhte. Tema eestvedamisel hakati adventismiga tegelema Tallinnas, Paides, Tartus ja mujal, kus ta oma eluajal töötada jõudis. Tegemist oli endise töölisega, kelle elu keerdkäigud olid Venemaale viinud, kus ta tutvus ka adventismiga. Seoses oma tegevusega oli Juriksonil kokkupõrkeid nii kohalike luteri pastorite kui ka riigivõimu esindajatega. Olgugi, et kogudusel oli juba 1909. aastal 260 liiget, ei olnud see siiski nii suur arv, mis oleks aidanud kaasa adventismi kiiremale kasvule Eestis. Ära ei tohi ka unustada seda, et adventistide liikumine Tsaari-Venemaal oli keelatud. Sellises olukorras tegutseti kuni I maailmasõja alguseni.
Sõda puudutas mitmeid adventiste, kes saadeti asumisele mööda suurt Venemaad, adventnoored aga värvati sõjaväkke ning Eestis viibinud välismaalastest adventmisjonärid saadeti maalt välja. Siinsed adventistid lõigati ära välismaailmast.
Adventliikumine Venemaal oli veel liiga nõrk selleks, et seista vastu oma liikmete värbamisele sõjaväkke. Riigivõimule ei suudetud tõestada, et adventnoored on oma uskumuste poolest sõjavastased. Ameerika Ühendriikides näiteks kuulutati Seitsmenda Päeva Adventistide koguduse liikmed mittesõdijateks, ning neid kasutati lahinguväljadele saatmise asemel meditsiinikorpuses, kortermeistri korpuses või inseneriteenistuses.
Hoolimata sõja ajast ja rasketest probleemidest, tekkis 1915. aastal adventist Gustav Leuke eestvedamisel, kes töötas Tallinnas jutlustaja C. Hahni abimehena, rühmitus, mille liikmed hakkasid siinsetest adventistidest eemale hoidma, ning soovisid luua eraldi seisva adventistide koguduse Seitsmenda Päeva Evangeeliumi Kristlaste Ühisuse nime all. Tüli kulmineerus 1918. aasta oktoobri kuus, kui C. Hahn soovis anda välja usukirjandust, kuid talle ei eraldatud selleks raha. 1917. aastal ametlikult registreeritud Seitsmenda Päeva Adventkoguduste Eesti Ühisuse kõrvale tekkis nüüd ka teine kogudus. Algsest kogudusest lahku löönud adventistid nimetasid enda koguduse Kristlik Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti Ühisuseks. Koguduse filiaalid hakkasid paiknema kõikjal üle Eesti, esialgu oli nimetatud ühisus veel ametlikult rgistreerimata.
Kui Punaarmee oli Vabadussõja ajal Eesti piiridest välja tõrjutud, siis hakati usulisi organisatsioone ametlikult registreerima. Juba augustis 1919 üritati registreerida Conrad Hahni poolt juhitud Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti Ühisus, kuid esialgu lükati avaldus tagasi seoses mõningate puudustega ühisuse põhikirjas, kuid juba sama aasta detsembri kuus ühisus registreeriti. See otsus teravdas kahe koguduse vahelisi suhteid veelgi, kuna kaks erinevat kogudust hakkasid oma juhtpositsiooni eest võitlema. Eesti oli endiselt maailmast ära lõigatud ja kohalikel adventistidel polnud võimalust küsida nõu välismaailmast nende probleemide kohta, mida ise lahendada ei osatud. Nii tekkisidki probleemid eelkõige Seitsmenda Päeva Adventkoguduste Eesti Ühisuse juhi Johan Sproge ja Conrad Hahni vahel.
Kui maailm 1920. aastaks maha oli rahunenud, võeti Johan Sproge eestvedamisel kontakti Skandinaavia Uniooniga.
Kontakti otsimise üheks eesmärgiks oli parandada lõhet kahe erineva koguduse vahel. Skandinaavia uniooni kaudu Eestisse tulnud ülemaailmse adventliikumise juhid püüdsid kaht erinevat osapoolt lepitada, mis algul näis positiivses suunas liikuvat, kuid nende lahkudes otsustasid lahkulöönud „reformistid“ ikka eraldi jääda. Tüli tulemusena lahkus lühisuse juht Johan Sproge skandaalide tõttu oma kohalt, ning tema asemele tuli N. C. Bergersen. Tema ajal sai Eestis jalad alla kirjandusevangelism, millest sai eesti adventistide üks peamisi tegevusalasid.
1922. aastal võeti vastu Liidu erakorralisel koosolekul otsus, kus Seitsmenda Päeva Adventkoguduste Eesti Ühisus nimetati ümber Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti Liiduks. Samal aastal alustati ka uue peakiriku ehitamist Tallinna. Liidu juhi kohalt pidi aga lahkuma Bergersen, kes olevat eksinud mõningate reeglite vastu, tema asemele saadeti SPA Eesti Liitu juhtima M.M. Olsen. Järgmisel aastal valiti aga V SPA Eesti Liidu konverentsil liidu esimeheks Mihkel Lass, kes eelnevalt oli olnud aktiivne kirjandusevangelist. 1923. aasta sügiseks sai valmis ka uus kirik. Samaaegselt toimunud Euroopa divisjoni koosolekul otsustati Eesti ja Läti misjonipõllud lahutada Skandinaavia unioonist. Eesti, Läti ja Leedu misjonipõllud moodustasid nüüdsest ühtse Balti uniooni. Uniooni peakorter hakkas olema Riias ja Uniooni juhiks sai D.N. Wall. 1923. aastal avati ka Balti Uniooni misjonikool, kuid sellest tuleb juba juttu edaspidi.
Ka Mihkel Lass ei pidanud Eesti SPA Liidu esimehena kaua vastu ja ta taandati ametist ebaväärika käitumise tõttu. Tema asemele valiti 1924. aastal D.N. Wall, kes esitas lahkumisavalduse 1925. aasta lõpus. Wall´i asemel hakkas liitu juhtima ameeriklane D.D Erhardt.
Selleks ajaks oli Eestis juba 1273 adventkoguduse liiget, ning peale suuremate linnade oldi esindatud ka sellistes kohtades, nagu Suure – Jaani, Kullamaa ja Tarvastu.
1927. aastal hakkas järk – järgult välja kujunema ka noorte tegevus – Tartus toimus I noorte kongress, ning ajakirjas „Misjoniteated“ loodi noorte rubriik. Noortetöö probleemide lahendamiseks valiti vastav komitee. 1928. aastal lahkus maisest ilmast D.D Erhardt. Tema asemel sai SPA Eesti Liidu esimeheks Ludvig Nikkar. Alates tema juhiks valimisest lõppes Eestis aeg, kui adventistide tegevust siinmail juhtisid välismaalt pärit isikud. Tartu koguduse ruumid olid koguduse liikmete jaoks väikeseks jäänud, ning otsustati hakata ehitama uut kirikut Lille tänavale, mis valmis 1928. aastal. 1930. aastal sai L. Nikkari asemel SPA Eesti Liidu juhiks Eduar Ney. Eestit hakkas räsima ülemaailmne majanduskriis, mis ei jätnud puutumata ka adventiste, mistõttu tekkisid mõningad raskused eelkõige kirjanduse müügist saadava tulu osas. Vaatamata majanduslikele raskustele hakati adventismi kuulutama läbi raadio, esimese kõne pidas Tartu kirikust E. Mägi.
Samal ajal tegutses ka Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti Ühisus, mille tegevus küll pärast Conrad Hahni surma on kiratsema hakanud. Pärast Conrad Hahni surma tehti mitmeid kordi SPA Eesti Liidule ettepanekuid liitumiseks, kuid läbirääkimised jooksid alati liiva. Seda saame siiski järeldada ainult selle põhjal, mida kirjutab Voldemar Viirsalu oma raamatus „Loojangu eel – Kristluse taastuleku kuulutajad. Antud teoses on kirjutatud, probleemidest, mis Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti ühisusel ilmusid. Üks raamatus esitatud väide on, et „reformistide“ organisatsioonil oli puudunud kindel ülesehitus, samas on võimalik leida arhiividokumentidest, et 1926. aastal on nad registreeritud siseministri poolt väljastatud otsuse, mille alusel registreeriti „reformistide organisatsioon usuühingute ja nende liitude registrisse sisse kantud. Kümme aastat hiljem aga ühisuse põhikirja siseministri poolt ei kinnitatud ja organisatsiooni tegevus hääbus.
1930. aastate esimene pool oli SPA Eesti liidu jaoks majanduslikult raske, kuid ometi liitus liiduga igal aastal mõni uus kogudus ja keskeltläbi 100 uut liiget. Adventistid tegelesid majanduskriisi ajal ka heategevusega avades supikööke ning tegutses ka Tartu heategevusosakond. 1935. aastaks oli SPA Eesti Liiduga ühinenud 37 kogudust ja 1901 liiget üle kogu Eesti. Järgmise viie aasta jooksul arenes SPA Eesti Liit edasi samasuguses tempos. Võib väita, et üks tähtsamaid sündmusi Eesti adventismi ajaloos antud viie aasta jooksul, oli Eesti misjonikooli rajamine, kuid sellest juba järgmises alapeatükis. 1936. aastal tekkisid probleemid seoses senise esimehe Eduard Neyga. Nimelt sai osa koguduse liikmeid teada, et Neyl on isiklik äri ja pangakonto. Lisaks avastati veel muid väärnähtusi, mis adventistidele ei sobinud. Arhiivist leitud kaebustes süüdistatakse Liidu juhtkonda annetustest ja fondidest tuleva raha ära kasutamisest enda huvides. Nõutakse liidu ja tema alaorganite raamatute ja arvepidamise revideerimist vähemalt 1930. aastast alates.
Järgmisel SPA Eesti Liidu peakoosolekul mõisteti Ney küll õigeks, kuid liidu esimehena ta enam jätkata ei saanud, kuna tema töö aeg sai otsa. Kaebuste esitajate juhid mõisteti samal koosolekul hukka. Uueks esimeheks valiti Eduard Mägi, kes jäi seda ametikohta hoidma kuni 1942. aastani. 1940. aastaks oli liidul liikmeid 2088.
Eesti adventistide misjonihariduse omandamise võimalused 20. saj. esimesel poolel
Euroopasse Põhja – Ameerikast levinud adventism muutus järjest populaarsemaks, mistõttu tekkis adventismile palju järgijaid, kes soovisid saada haritud adventistliku maailma järgi.
Esimesed vene ja saksa jutlustajad said oma hariduse Hamburgis, kuid 1899. aastal rajati Saksamaa väikelinnas Friedensaus misjonikool, kus said esmakordselt haridust omandada ka eestlased. Sealt said hariduse mitmed hilisemad eestlastest jutlustajad ja Eesti SPA Liidu töötajad. 1923. aasta 1. oktoobristaga hakkas enamik tulevasi kohalikke adventiste omandama haridust Riia lähedale Suschenhofi mõisa rajatud SPA Balti Uniooni Misjoniseminaris. Mõis ja selle ümbruses olev maaala osteti uniooni rahade eest. 1923. aastal alustas koolis õppimist 33 õpilast koos 3 õpetajaga. Esimesed eestlased selles koolis olid Saagen ja Kigalot. 1924. aastaks oli õpetajate arv kasvanud seitsmeni ja õpilaste arv koguni 111- ni. Uniooni rahade eest ehitati välja suur kompleks, mis kaasaegsete seisukohalt sobis hästi mõisa ümbritseva loodusega. Voldemar Viirsalu poolt koostatud Eesti Seitsmenda Päeva Adventistide ajaloo ülevaates kirjeldatakse Suschenhofi mõisa misjonikooli järgmiselt:
„ Kooli maa-ala asus Kishi järve kaldal Riia linna vastas. Ilusamat ja sobivamat paika vaevalt mujalt leida oleks võinud. See oli endine Suschenhofi mõis koos selle juurde kuuluva maaga, mille unioon kooli jaoks ära ostis. Peahoones asus koosolekuruum-aula, klassiruumid, kontor ja naisõpilaste elutoad. Meesõpilaste jaoks ehitati kolmekordne hoone 25-toaga, mis peahoonest saja meetri kaugusel asus. Õpetajate jaoks olid väikesed majakesed peahoonest pisut eemal. Nende majade taga algas kohe kõrge männimets. Peahoone tornis asus kell, mille löögid kutsusid hingamispäeva algusel jumalateenistusele.“
Koolis sai peale piibliõpetuse sai kõrgemat haridust omandada ka ajaloos, maateaduses, euroopa keeltes, muusikas, loogikas ja veel mitmetes teistes valdkondades. Samuti oli koolil ka oma raamatukogu Peale õppimise, andis kool ka võimaluse õpilasel raha teenida. Toiduraha oli võimalik teenida kooli puutöökojas, põllutööl või seebivabrikus. Hariduse omandamine toimus nii eesti, kui läti keeles. Kooli hilisem lõpetaja Amanda Sophie Nukka on Suschenhofi iseloomustanud kui omaette vabariiki, kus on oma riigivanem, riigikogu, rahukohus ja ministeeriumid. Peale juba nimetatud asutuste, olid kooli territooriumil ka õmblus-, mehaanika- ja raamatuköitmiskojad. Tavaline päev koolis hakkas pihta juba väga varajastel hommikutundidel. Kell 04.00 alustasid oma tööd karjatalitajad, kokad ja kütjad. Üldine äratus oli kell 6 hommikul, pärast mida oli hommikusöök, ning kell 7 hakkasid tunnid, mis kestsid kuni keskpäevani, mil söödi lõunat. Peale lõunast kehakinnitust siirdus koolipere tööpõldudele, kus veedeti oma aega kuni õhtusöögini. Kella 19.00st – 22.00ni oli isiklik aeg.
1935. aastast lahutatakse need koolid kahel põhjusel: Suschenhofis hakati nüüdsest õpetatama ainult läti keeles, ning välismaalastest õpetajatele ei antud Lätis enam tööluba. Tallinnas 1935. aasta 31. mail peetud XVII SPA Liidu Peakoosolekul otsustati rajada Tallinnasse Eesti Misjonikool. Uue kooli direktoriks nimetati Richard Vinglas, kes oli ise eelnevalt õpetanud Riias. 1935/36. õppeaastat alustati 21 õpilasega, kellest esimesel kursusel oli üheksa ja teisel 12 õpilast.
Esimesel kursusel oli võimalik õppida piiblit, ajalugu, eesti, saksa ja inglise keelt, matemaatikat, loodusõpetust ja geograafiat, millele teisel kursusel lisandusid piibli põhitõed, kirikulugu ja ladina keel. Õpilastele olid võimaldatud söök ja väljastpoolt Tallinna tulnutele ka ühiselamu koht. Õppekuludeks läks igal õpilasel keskeltläbi 50 krooni aastas.
1937. aastal registreeriti kool haridusministeeriumis ning hakkas kandma nime Adventkoguduse Usuteaduse Kool. Kooli õppeprogramm viidi vastavusse tavakoolide õppeprogrammiga. Ette olid nähtud: religioon, keeled ja üldhariduslikud ained Sisseastumisel nõuti 6. klassi lõputunnistust. Kolme aastaga oli õpilaste arv suurenenud viie õpilase võrra, mis näitab seda, et õpilaste arv võrreldes Suschenhofis õppinud eestlaste arvuga ühe aasta lõikes, püsis suhteliselt samal tasemel
Arvan, et 40 aasta vältel arenes adventism Eestis küllaltki rahulikus tempos. Hoolimata mitmetest siseintriigidest suudeti jõuda tasemele, kust oli võimalik saata oma koguduse liikmeid tööle välismaale misjonärideks. Kindlasti on selles osas tähtis adventhariduse omandamise võimaluste paranemisel seoses Balti Uniooni Misjonikooli avamisega 1923. aastal Riias. Kindlasti aitas kooli rajamine kaasa adventistide töö kvaliteedi paranemisele nii Eestis kui Lätis. Arvan, et ilma kooli rajamiseta ei oleks ei Eesti ega Läti adventistid suutnud koolitada tulevasi välismisjonäre.