Misjonäritöö populaarsuse kasv naiste seas 19. sajandil Ennem, kui pöördun antud uurimistöö kahe peategelase poole, sooviksin tähelepanu juhtida aspektidele, miks naised üldse on sidunud ennast misjonitööga ja mis on nende plussid ja miinused seoses antud ametiga. Misjonäriitöö on vähemalt antud töö autorile tundunud olevat rohkem maskuliinsem amet. Misjonitöö sai alguse juba seoses maadeavastamisega 16. ja 17. sajandil. Naiste osatähtsus misjonitöös hakkas suurenema 19. sajandil seoses eneseteadvuse kasvu ja järjest suurenevate hariduse omandamise võimalustega. Kaua aega ei tahetud naisi misjonäridena tunnistada. Kuna uued misjonäride tööpiirkonnad olid aga nii kehvas seisukorras, siis oli naiste kaasamine väga suureks abiks. Inglismaal olid 1820. aastal 1700-st pühapäevakooli õpetajast 140 naised, siis 1862. aastaks oli neid meestega võrdne arv. Antud arvud näitavad seda, et naiste osatähtsus suurenes mitte ainult misjonitöös, vaid ka üldisemas plaanis. Samal ajal hakkasid naised ka rohkem minema misjonitööle kodust kaugemale. 19. sajandi teisest poolest alates asutati mitmeid naismisjonäride organisatsioone, kes pakkusid suurematele misjoniorganisatsioonidele abi, koolitades nende jaoks naismisjonäre. 20. sajandi alguseks oli protestantlikest misjonäridest enamus juba naised.
Esimene Eestist pärit naismisjonär lahkus Eestist 1905. aastal, et minna tööle Indiasse. Läks mööda viis aastat ning esimene eestlasest naismisjonär tõstis oma jala Aafrika pinnale. Selleks osutus Aleksandra Liblik, kes astus Egiptuse Üldmisjoni teenistusse 1911. aastal. Ta töötas seal misjonäri ja meditsiiniõena.
Aleksandra Libliku töö püramiidide maal oli nii tähelepanu vääriv, et teda nimetatakse Egiptuse kliiniku- ja külamisjoni rajajaks. Peagi järgnesid talle sinna Ewa Wühner, Melita Marley, Esther Sirotkin ja Leida Hammer, kes kõik olid eranditult Tallinna Vabakoguduse liikmed. Järgmised naismisjonärid, kes Eestist Aafrikasse töökohustusi täitma läksid, olid Amanda Nukka ja Mary Saks.
Miks ikkagi vajati naismisjonäre? 19. sajandil hakkas ilmnema, et ainult piibliõpetusest koosnev misjonitöö ei ole tulutoov. Üheks põhjuseks oli kindlasti suurriikide asumaade, kus misjonitööd enamasti teostati, madal kultuuriline ja vaimne tase. Lugemis- ja kirjaoskuse puudus, laialdased haiguspuhangud, probleemid hügieeni ja toiduga olid ainult mõned põhjused, mis takistasid misjonäride tööd. Olude parandamiseks hakati looma misjonijaamades koole ja kliinikuid, mis hakkasid vajama uusi töötajaid.
Enne 19. sajandit oli naise roll ühiskonnas väga väike. Peamiselt piirdusid siis naise ülesanded enamasti kodu ja sellega seonduvate töödega. 19. sajandil ja hiljemgi Aasiasse ja Aafrikasse naismisjonäridena tööle läinud naistele tuli aga taoline kogemus kasuks. Piirkondades, kus misjonärid kõige enam tegutsesid, ei teadnud koduperenaised enamasti midagi näiteks vee keetmise vajalikkusest toidu valmistamisel, haiguste ennetamisest, hügieenist ja muust taolisest. Selleks, et kohalikele õpetada õmblemist, pesu pesemist, hakati olukorra lahendamiseks rajama tütarlastekoole, millest ühe direktriss õnnestus olla ka Amanda Nukkal, kes on ühes oma artiklis rõhutanud, et oleks olnud mõeldamatu, kui keegi teine peale naismisjonäride oleks Aasia ja Aafrika koduperenaistele õpetanud eelpool nimetatud vajalikke oskusi ühiskonna arenemisel.
Paljud misjonäride töökohad asusid kaugel nende kodumaast kus enamasti valitsesid klimaatilised või mõnel muul moel kahjulikud olud.
Tekib küsimus, et miks naised üldse soovisid sellistesse kohtadesse, nagu Aafrika, misjonäridena tööle minna. Meeste tugevam tervis oli neile selle ameti juures eeliseks, kuid see ei heidutanud naisi. Enamik naismisjonäre, kes välismaale tööle läksid, ei olnud abielus. Seega ei sidunud neid kodumaaga peale siia jäänud sugulaste ja tuttavate mitte keegi. Paljud naised läksid kodust kaugele ka seetõttu, et ennast täiendada. Üks põhjusi lahkumiseks oli kindlasti ka usu levitamise tahe, kuid paljud lahkusid ka selleks, et näha laia maailma ja hankida väärtuslikke kogemusi. Tähtsustamata ei saa jätta ka fakti, et naised läksid misjonäridena tööle, kuigi neid 20. sajandi alguses veel misjonäridena ei aktsepteeritud. Naisi töötas küll misjonäridena rohkem, kuid säilis meeste hierarhia usuorganisatsioonide juhtimisringkondades. Väga harva valiti naisi tähtsatele töökohtadele.
Kui mõelda Eesti Seitsmenda Päeva Adventistidest naismisjonäride Amanda Nukka ja Mary Saksa lahkumise üle Aafrikasse, siis arvan, et üks põhjustest võis olla see, et nad mõlemad olid Eestis saavutanud ametialaselt Eestis kõik, mis võimalik. Ennem Aafrikasse misjonitööle lahkumist olid mõlemad töötanud Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti Liidu sekretär – kassapidajatena, mis põhimõtteliselt tähendas tähtsuse poolest teist kohta liidu hierarhias esimehe järel. Kuni tänase päevani ei ole SPA Eesti Liidu etteotsa valitud ühtegi naist, mistõttu arvan, et ka Nukkal ega Saksal ei oleks olnud võimalust hakata juhtima adventistide elu Eestis. Samuti ei olnud mõlemad Eestist lahkudes abielus. Seega ei sidunud neid kodumaaga midagi sellist, mis oleks selgelt lahkumist takistanud.
Esimene Eestist pärit naismisjonär lahkus Eestist 1905. aastal, et minna tööle Indiasse. Läks mööda viis aastat ning esimene eestlasest naismisjonär tõstis oma jala Aafrika pinnale. Selleks osutus Aleksandra Liblik, kes astus Egiptuse Üldmisjoni teenistusse 1911. aastal. Ta töötas seal misjonäri ja meditsiiniõena.
Aleksandra Libliku töö püramiidide maal oli nii tähelepanu vääriv, et teda nimetatakse Egiptuse kliiniku- ja külamisjoni rajajaks. Peagi järgnesid talle sinna Ewa Wühner, Melita Marley, Esther Sirotkin ja Leida Hammer, kes kõik olid eranditult Tallinna Vabakoguduse liikmed. Järgmised naismisjonärid, kes Eestist Aafrikasse töökohustusi täitma läksid, olid Amanda Nukka ja Mary Saks.
Miks ikkagi vajati naismisjonäre? 19. sajandil hakkas ilmnema, et ainult piibliõpetusest koosnev misjonitöö ei ole tulutoov. Üheks põhjuseks oli kindlasti suurriikide asumaade, kus misjonitööd enamasti teostati, madal kultuuriline ja vaimne tase. Lugemis- ja kirjaoskuse puudus, laialdased haiguspuhangud, probleemid hügieeni ja toiduga olid ainult mõned põhjused, mis takistasid misjonäride tööd. Olude parandamiseks hakati looma misjonijaamades koole ja kliinikuid, mis hakkasid vajama uusi töötajaid.
Enne 19. sajandit oli naise roll ühiskonnas väga väike. Peamiselt piirdusid siis naise ülesanded enamasti kodu ja sellega seonduvate töödega. 19. sajandil ja hiljemgi Aasiasse ja Aafrikasse naismisjonäridena tööle läinud naistele tuli aga taoline kogemus kasuks. Piirkondades, kus misjonärid kõige enam tegutsesid, ei teadnud koduperenaised enamasti midagi näiteks vee keetmise vajalikkusest toidu valmistamisel, haiguste ennetamisest, hügieenist ja muust taolisest. Selleks, et kohalikele õpetada õmblemist, pesu pesemist, hakati olukorra lahendamiseks rajama tütarlastekoole, millest ühe direktriss õnnestus olla ka Amanda Nukkal, kes on ühes oma artiklis rõhutanud, et oleks olnud mõeldamatu, kui keegi teine peale naismisjonäride oleks Aasia ja Aafrika koduperenaistele õpetanud eelpool nimetatud vajalikke oskusi ühiskonna arenemisel.
Paljud misjonäride töökohad asusid kaugel nende kodumaast kus enamasti valitsesid klimaatilised või mõnel muul moel kahjulikud olud.
Tekib küsimus, et miks naised üldse soovisid sellistesse kohtadesse, nagu Aafrika, misjonäridena tööle minna. Meeste tugevam tervis oli neile selle ameti juures eeliseks, kuid see ei heidutanud naisi. Enamik naismisjonäre, kes välismaale tööle läksid, ei olnud abielus. Seega ei sidunud neid kodumaaga peale siia jäänud sugulaste ja tuttavate mitte keegi. Paljud naised läksid kodust kaugele ka seetõttu, et ennast täiendada. Üks põhjusi lahkumiseks oli kindlasti ka usu levitamise tahe, kuid paljud lahkusid ka selleks, et näha laia maailma ja hankida väärtuslikke kogemusi. Tähtsustamata ei saa jätta ka fakti, et naised läksid misjonäridena tööle, kuigi neid 20. sajandi alguses veel misjonäridena ei aktsepteeritud. Naisi töötas küll misjonäridena rohkem, kuid säilis meeste hierarhia usuorganisatsioonide juhtimisringkondades. Väga harva valiti naisi tähtsatele töökohtadele.
Kui mõelda Eesti Seitsmenda Päeva Adventistidest naismisjonäride Amanda Nukka ja Mary Saksa lahkumise üle Aafrikasse, siis arvan, et üks põhjustest võis olla see, et nad mõlemad olid Eestis saavutanud ametialaselt Eestis kõik, mis võimalik. Ennem Aafrikasse misjonitööle lahkumist olid mõlemad töötanud Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti Liidu sekretär – kassapidajatena, mis põhimõtteliselt tähendas tähtsuse poolest teist kohta liidu hierarhias esimehe järel. Kuni tänase päevani ei ole SPA Eesti Liidu etteotsa valitud ühtegi naist, mistõttu arvan, et ka Nukkal ega Saksal ei oleks olnud võimalust hakata juhtima adventistide elu Eestis. Samuti ei olnud mõlemad Eestist lahkudes abielus. Seega ei sidunud neid kodumaaga midagi sellist, mis oleks selgelt lahkumist takistanud.