Mary Saks – Eesti naismisjonär Ugandas, Kongo – DV-s ja Zimbabwes
Mary Saks sündis 25. jaanuaril 1913. aastal Pärnus. Koos temaga kasvasid vanematest Seitsmenda Päeva Adventistidest Jüri Saksa ja Liisu Kuusiku peres vend Irmi ja õde Sigrid. Väga varakult kaotasid lapsed oma ema ja jäid isa kasvatada. Oma haridusteed alustas Mary Saks Pärnu algkoolist, kus ta õppis kaheksa aastat. Järgnevalt on ta ühe aasta õppinud ka Pärnu Kommertskoolis. Isa Jüri Saks hindas kõrgelt adventharidust ja saatis oma lapsed õppima Riiga Suschenhofi Advent-Misjoni Seminari nelja-aastasele kursusele. Mary Saks sattus Lätimaale 13. aastaselt pärast üheksat aastat õpinguid algkoolis ja kommertskoolis, ehk 1926. aastal. Pärast antud eriala lõpetamist läbis ta Suschenhofis täieliku kahekordse raamatupidamiskursuse, mille ta lõpetas 1931. aastal. Tema õde Sigrid Saks lõpetas sama kooli 1933. aastal. Hiljem jätkas Mary Saks õpinguid veel Tallinna ärikoolis, Seitsmenda Päeva Adventistide Teoloogia Seminaris Washingtonis ja Washingtoni Misjonikolledžis. Peale kooli lõpetamist õnnestus Mary Saksal saada tööd Eesti Seitsmenda Päeva Adventistide Liidus. Nimelt võib arhiividokumentidest leida, et alates 01.01.1931. aastast on ta järgmised kuus aastat töötanud Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti Liidus sekretärina ja hiljem kaks aastat kassapidaja ja bilansivõimelise raamatupidajana.
Peale selle kuulus ta piiblitööliste hulka ja on osalenud aktiivselt ka liidu noortetöös. 1938. aastal sai Mary Saks Põhja–Euroopa Unioonilt pakkumise minna misjonäritööle Aafrikasse, mille ta ka vastu võttis.
Arhiividokumentidest on võimalik teada saada, et 07.12.1938 anti Mary Saksale Eesti Vabariigi poolt välja kaheteistkümneks kuuks Eesti Vabariigi välispass sõiduks Ida - Aafrikasse Ugandasse. Praktiliselt teisel pool maailma otsas sai Mary Saks tööd esialgu kassapidajana Ülem–Niiluse Unioonis. Esialgu pidi ta seal töötama kolm aastat.
Hoolimata sellest, et autori poolt uuritud kirjandusest ei ole võimalik leida eriti palju kaebusi Mary Saksa töö kohta Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti Liidus arvan siiski, et Mary Saksa võimaliku lahkumise põhjuseks Eestist võis olla juba esimeses peatükis mainitud skandaal seoses liidu esimehe Eduard Neyga. Kuna Saksa töökoht oli sekretär-kassapidaja amet, siis pidi olema tal selge ülevaade liidu rahaasjadest. Kui Eduar Ney tõesti kasutas liidu rahasid, siis pidi Saks sellest kindlasti teadma. Kindlasti võib lugejal tekkida küsimus, et kas nimetatud skandaali võis olla üheks põhjuseks, miks Saks Eestist välismaale tööle lahkus. Kahjuks ei ole võimalik leida teemakohaseid viiteid kasutatud kirjandusest.
Lahkumine kodumaalt oli tema jaoks pöördeline sündmus elus, kuna tagasi ei olnud tal enam kunagi võimalust tulla. Seda tähtsat sündmust ja kahetsust, et ta enam kodumaale pöörduda ei saa, meenutab ta hiljem ühes kirjas, mille ta oma õele saatnud on:
„Veel täna helisevad mu hinges lahkumis-meloodiad „Jumalaga, kuni näeme kord!“ ja „Saame veelkord üksteist näha?“ Näen vaimusilmas ülestõstetud käsi, tõenduseks, et lubatakse palvetada minu eest, kuulen õnnistussoove, mis anti kaasa mu teele; kostab noorte julgustav laul jaamas, „Vahv ole sa, vahv ole sa, Issand võidule viib!...“ Ja nüüd olen 3 aasta asemel juba üle 33 aasta võõrsil viibinud...“
Mary Saks oli aldis keelte omandamisele. Ennem Eestist ärasõitu oskas ta rääkida peale oma emakeele ka inglise, vene ja saksa keelt. Ugandas töötamise perioodi jooksul õppis ta kohalikega parema suhtluse saavutamiseks ära ka suahiili ja luganda keele. Ülem–Niiluse Unioonis töötamise ajal reisis ta palju ringi ning külastas oma kaastöölisi, kellest mõnedega säilitas ta suhted elu lõpuni. Pärast II maailmasõda lõpetas Mary Saks mõneks aastaks töö misjonärina. Arhiivdokumentide järgi on ta palunud 1946. aastal permanentset varjupaika Ameerika Ühendriikidelt.
Tema eesmärgiks oli asuda seal tööle ning taotleda ka USA kodakondsust.
Aafrikas töötatud seitsme aasta jooksul ei olnud ta kordagi saanud puhkust, mistõttu arvan, et järgnevad aastad Ameerika Ühendriikides, aitasid parandada ka tema tervislikku seisukorda. Samuti hakkas Saks tähelepanu pöörama oma hariduse täiendamisele. Tal õnnestus saada bakalaureusekraad Washingtoni Misjoni Kolledžist, hiljem õppis ta veel Columbia Uniooni Kolledžis selleks, et saada vajalik kogemus töötamiseks USA Konverentsi Statistikaosakonnas. Ta elas Washingtonis ja temast sai Takoma Park´i Adventkiriku aktiivne liige. Mary Saksa abikaasa Rudolf Reinhardt oli pärit Heidelbergist, Saksamaalt.
Rudolf Reinhard töötas II maailmasõja eel misjonärina Busegwe lähedal, Tansaanias. Arvatavasti kohtusid Rudolf Renihard ja Mary Saks juba enne II maailmasõda, kuid sõda katkestas nende suhted, kuna Rudolf viibis sõja ajal enamus päevi Suurbritannia Oldeani vangilaagris. Peale sõda saadeti ta Seitsmenda Päeva Adventistide ülemaailmse liidu poolt Ameerikasse, kuna Saksamaale naastes oleks ta pidanud koheselt astuma sõjaväkke. Ameerikasse jõudes hakkas ta elama Takoma Parkis, lõpetas Washingtoni Misjoni Kolledži, hakkas tööle Columbia Unioonis audiitorina ja temastki sai Takoma Park´i Seitsmenda Päeva Adventistide kiriku koguduse liige. Umbes sel ajal toimus ka Mary Saksa ja Rudolf Reinhardi teistkordne kokkusaamine, mis viis abieluni 1948. aasta 14. juunil, ja Ameerika kodakondsuse saamiseni.
1953. aastal sai nüüdseks juba abielupaar Mary ja Rudolf Reinhard kutse naasta misjonäridena Aafrikasse. Seekord võtsid nad vastu võimaluse minna tööle siis veel Belgia Kongosse. Mõlemad hakkasid tööle sekretäridena Kongo Unioonis, mille keskus asus Elizabethville´is. Samal ajal kui Mary Saks tegeles oma põhitöö statistika haldamisega, aitas ta ka oma abikaasat, kelle põhitööks oli misjonäride töö hindamine.
Selle tõttu olid nad sunnitud väga palju reisima Aafrika teedel, jäädes tihtilugu auto tehniliste probleemide tõttu looduse ja saatuse meelevalda.
Kongos kohtasid Mary ja Rudolf ka oma tulevasi kaastöölisi ja häid sõpru Ron Marx´i ja Lenora Beardselliga, kelle nad hiljem Ameerikasse elama aitasid. Nad mõlemad olid pärit adventistide perest. Mary Saks Reinhard oli küllaltki andekas toitude valmistamisel, mistõttu läks sõpruse sobitamine libedalt. Ronald Marx`ist sai hiljem Washingtoni Adventistide haigla ja kohalike adventistide juht. Tema 10 aastase haiglajuhiks olemise ajal sai nimetatud haigla juhtivaks südamehaiguste alal.
Foto 4.2 Mary ja Rudolf Reinhard misjonitööl Aafrikas. Aeg ja koht teadmata. Foto Aila Strasdowsky – Stammler´i erakogust
Järgnevalt suunati Rudolf ja Mary tööle Trans – Aafrika Divisjoni peakorterisse Salisbury, Zimbabwesse. Rudolf töötas seal Divisjoni sekretärina ja Mary Statistikaosakonnas. Sarnaselt Kongole, sõitsid nad palju ringi, sealhulgas ka kuulsa looduspargi Serengeti piirkonnas.1966. aastal kutsuti nad tagasi Ameerikasse. Nende kodukohaks sai jällegi Washington ning nad ühinesid sama kirikuga, mille koguduse liikmed olid nad olnud juba paarikümne aasta eest.
M. Saksa viimased aastakümned Ameerika Ühendriikides
1980. aastal saadeti nad pensionile ja nad kolisid Hendersonville, kus neid ümbritsesid endised töökaaslased ja perekonnaliikmed. Mary Saksa sõprade ja tuttavate mälestustest võib nii mõndagi välja lugeda tema iseloomu kohta. Talle meeldis saata abipakke piirkondadesse, kus neid hädasti vaja oli, talle meeldis palju suhelda oma tuttavate ja perekonnaga, kes olid laiali pillutatud üle maailma. Tal oli märkimisväärne margikogu, millest väärtuslikumad margid annetas ta kirikule. Ka Rudolf Reinhardil oli oma hobi, milleks oli tema suur roosiaed. Järgnevalt kolisid Mary ja Rudolf Reinhard 1996. aastal Mt. Pisagh´i vanadekodusse. Aasta hiljem tabas Mary Reinhardi südameatakk, mille tagajärjel jäi ta invaliidiks. Ta jäi oma abikaasa Rudolfi hoole alla. 1998. aastal pidasid nad oma kuldpulma aastapäeva. Peale seda elas Mary Reinhard veel 6 aastat, ning suri 6. jaanuaril 2005. aastal, olles 92 aastane. Rohkemaks ei antud aega ka tema abikaasale, kes suri sama aasta 22. veebruaril, olles 92 aastane.
Amanda Sophie Nukka ja Mary Saks olid küll Eesti Seitsmenda Päeva Adventistidest ainukesed välismisjonärid enne kommunistide võimuletulekut Eestis, kuid II maailmasõja ajal õnnestus nii mõnelgi adventistil põgeneda välismaale, kus nad said oma tööd jätkata. Ka Mary Saks on seda oma meenutustes maininud.
„Richard Vinglas perekonnaga tegutses koolijuhatajana Boliivias, Lõuna – Ameerikas. Ta poeg Veljo Vinglas on nüüd juba mitu aastat kassapidajana Trans – Aafrika misjonipõllul. Samas töötab ka minu õepoeg Ronald Strasdowsky akadeemia juhatajana – Ugandas, Malawis ja Rhodesias. Eduard Kanna leidis oma noorepõlve unelmate täitumist Paraguays ja Brasiilias, kus veel praegugi tema tütar Mailis jätkab oma puhkama läinud isa õilsat elutööd misjonipõllul. Valent Schän töötas edukalt osakondade juhina Dominicanas, Cubas ja Puerto Ricos, ning Inter – America Divisjonis ja nüüd Generalkonverentsis…“
Mary Saks sündis 25. jaanuaril 1913. aastal Pärnus. Koos temaga kasvasid vanematest Seitsmenda Päeva Adventistidest Jüri Saksa ja Liisu Kuusiku peres vend Irmi ja õde Sigrid. Väga varakult kaotasid lapsed oma ema ja jäid isa kasvatada. Oma haridusteed alustas Mary Saks Pärnu algkoolist, kus ta õppis kaheksa aastat. Järgnevalt on ta ühe aasta õppinud ka Pärnu Kommertskoolis. Isa Jüri Saks hindas kõrgelt adventharidust ja saatis oma lapsed õppima Riiga Suschenhofi Advent-Misjoni Seminari nelja-aastasele kursusele. Mary Saks sattus Lätimaale 13. aastaselt pärast üheksat aastat õpinguid algkoolis ja kommertskoolis, ehk 1926. aastal. Pärast antud eriala lõpetamist läbis ta Suschenhofis täieliku kahekordse raamatupidamiskursuse, mille ta lõpetas 1931. aastal. Tema õde Sigrid Saks lõpetas sama kooli 1933. aastal. Hiljem jätkas Mary Saks õpinguid veel Tallinna ärikoolis, Seitsmenda Päeva Adventistide Teoloogia Seminaris Washingtonis ja Washingtoni Misjonikolledžis. Peale kooli lõpetamist õnnestus Mary Saksal saada tööd Eesti Seitsmenda Päeva Adventistide Liidus. Nimelt võib arhiividokumentidest leida, et alates 01.01.1931. aastast on ta järgmised kuus aastat töötanud Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti Liidus sekretärina ja hiljem kaks aastat kassapidaja ja bilansivõimelise raamatupidajana.
Peale selle kuulus ta piiblitööliste hulka ja on osalenud aktiivselt ka liidu noortetöös. 1938. aastal sai Mary Saks Põhja–Euroopa Unioonilt pakkumise minna misjonäritööle Aafrikasse, mille ta ka vastu võttis.
Arhiividokumentidest on võimalik teada saada, et 07.12.1938 anti Mary Saksale Eesti Vabariigi poolt välja kaheteistkümneks kuuks Eesti Vabariigi välispass sõiduks Ida - Aafrikasse Ugandasse. Praktiliselt teisel pool maailma otsas sai Mary Saks tööd esialgu kassapidajana Ülem–Niiluse Unioonis. Esialgu pidi ta seal töötama kolm aastat.
Hoolimata sellest, et autori poolt uuritud kirjandusest ei ole võimalik leida eriti palju kaebusi Mary Saksa töö kohta Seitsmenda Päeva Adventistide Eesti Liidus arvan siiski, et Mary Saksa võimaliku lahkumise põhjuseks Eestist võis olla juba esimeses peatükis mainitud skandaal seoses liidu esimehe Eduard Neyga. Kuna Saksa töökoht oli sekretär-kassapidaja amet, siis pidi olema tal selge ülevaade liidu rahaasjadest. Kui Eduar Ney tõesti kasutas liidu rahasid, siis pidi Saks sellest kindlasti teadma. Kindlasti võib lugejal tekkida küsimus, et kas nimetatud skandaali võis olla üheks põhjuseks, miks Saks Eestist välismaale tööle lahkus. Kahjuks ei ole võimalik leida teemakohaseid viiteid kasutatud kirjandusest.
Lahkumine kodumaalt oli tema jaoks pöördeline sündmus elus, kuna tagasi ei olnud tal enam kunagi võimalust tulla. Seda tähtsat sündmust ja kahetsust, et ta enam kodumaale pöörduda ei saa, meenutab ta hiljem ühes kirjas, mille ta oma õele saatnud on:
„Veel täna helisevad mu hinges lahkumis-meloodiad „Jumalaga, kuni näeme kord!“ ja „Saame veelkord üksteist näha?“ Näen vaimusilmas ülestõstetud käsi, tõenduseks, et lubatakse palvetada minu eest, kuulen õnnistussoove, mis anti kaasa mu teele; kostab noorte julgustav laul jaamas, „Vahv ole sa, vahv ole sa, Issand võidule viib!...“ Ja nüüd olen 3 aasta asemel juba üle 33 aasta võõrsil viibinud...“
Mary Saks oli aldis keelte omandamisele. Ennem Eestist ärasõitu oskas ta rääkida peale oma emakeele ka inglise, vene ja saksa keelt. Ugandas töötamise perioodi jooksul õppis ta kohalikega parema suhtluse saavutamiseks ära ka suahiili ja luganda keele. Ülem–Niiluse Unioonis töötamise ajal reisis ta palju ringi ning külastas oma kaastöölisi, kellest mõnedega säilitas ta suhted elu lõpuni. Pärast II maailmasõda lõpetas Mary Saks mõneks aastaks töö misjonärina. Arhiivdokumentide järgi on ta palunud 1946. aastal permanentset varjupaika Ameerika Ühendriikidelt.
Tema eesmärgiks oli asuda seal tööle ning taotleda ka USA kodakondsust.
Aafrikas töötatud seitsme aasta jooksul ei olnud ta kordagi saanud puhkust, mistõttu arvan, et järgnevad aastad Ameerika Ühendriikides, aitasid parandada ka tema tervislikku seisukorda. Samuti hakkas Saks tähelepanu pöörama oma hariduse täiendamisele. Tal õnnestus saada bakalaureusekraad Washingtoni Misjoni Kolledžist, hiljem õppis ta veel Columbia Uniooni Kolledžis selleks, et saada vajalik kogemus töötamiseks USA Konverentsi Statistikaosakonnas. Ta elas Washingtonis ja temast sai Takoma Park´i Adventkiriku aktiivne liige. Mary Saksa abikaasa Rudolf Reinhardt oli pärit Heidelbergist, Saksamaalt.
Rudolf Reinhard töötas II maailmasõja eel misjonärina Busegwe lähedal, Tansaanias. Arvatavasti kohtusid Rudolf Renihard ja Mary Saks juba enne II maailmasõda, kuid sõda katkestas nende suhted, kuna Rudolf viibis sõja ajal enamus päevi Suurbritannia Oldeani vangilaagris. Peale sõda saadeti ta Seitsmenda Päeva Adventistide ülemaailmse liidu poolt Ameerikasse, kuna Saksamaale naastes oleks ta pidanud koheselt astuma sõjaväkke. Ameerikasse jõudes hakkas ta elama Takoma Parkis, lõpetas Washingtoni Misjoni Kolledži, hakkas tööle Columbia Unioonis audiitorina ja temastki sai Takoma Park´i Seitsmenda Päeva Adventistide kiriku koguduse liige. Umbes sel ajal toimus ka Mary Saksa ja Rudolf Reinhardi teistkordne kokkusaamine, mis viis abieluni 1948. aasta 14. juunil, ja Ameerika kodakondsuse saamiseni.
1953. aastal sai nüüdseks juba abielupaar Mary ja Rudolf Reinhard kutse naasta misjonäridena Aafrikasse. Seekord võtsid nad vastu võimaluse minna tööle siis veel Belgia Kongosse. Mõlemad hakkasid tööle sekretäridena Kongo Unioonis, mille keskus asus Elizabethville´is. Samal ajal kui Mary Saks tegeles oma põhitöö statistika haldamisega, aitas ta ka oma abikaasat, kelle põhitööks oli misjonäride töö hindamine.
Selle tõttu olid nad sunnitud väga palju reisima Aafrika teedel, jäädes tihtilugu auto tehniliste probleemide tõttu looduse ja saatuse meelevalda.
Kongos kohtasid Mary ja Rudolf ka oma tulevasi kaastöölisi ja häid sõpru Ron Marx´i ja Lenora Beardselliga, kelle nad hiljem Ameerikasse elama aitasid. Nad mõlemad olid pärit adventistide perest. Mary Saks Reinhard oli küllaltki andekas toitude valmistamisel, mistõttu läks sõpruse sobitamine libedalt. Ronald Marx`ist sai hiljem Washingtoni Adventistide haigla ja kohalike adventistide juht. Tema 10 aastase haiglajuhiks olemise ajal sai nimetatud haigla juhtivaks südamehaiguste alal.
Foto 4.2 Mary ja Rudolf Reinhard misjonitööl Aafrikas. Aeg ja koht teadmata. Foto Aila Strasdowsky – Stammler´i erakogust
Järgnevalt suunati Rudolf ja Mary tööle Trans – Aafrika Divisjoni peakorterisse Salisbury, Zimbabwesse. Rudolf töötas seal Divisjoni sekretärina ja Mary Statistikaosakonnas. Sarnaselt Kongole, sõitsid nad palju ringi, sealhulgas ka kuulsa looduspargi Serengeti piirkonnas.1966. aastal kutsuti nad tagasi Ameerikasse. Nende kodukohaks sai jällegi Washington ning nad ühinesid sama kirikuga, mille koguduse liikmed olid nad olnud juba paarikümne aasta eest.
M. Saksa viimased aastakümned Ameerika Ühendriikides
1980. aastal saadeti nad pensionile ja nad kolisid Hendersonville, kus neid ümbritsesid endised töökaaslased ja perekonnaliikmed. Mary Saksa sõprade ja tuttavate mälestustest võib nii mõndagi välja lugeda tema iseloomu kohta. Talle meeldis saata abipakke piirkondadesse, kus neid hädasti vaja oli, talle meeldis palju suhelda oma tuttavate ja perekonnaga, kes olid laiali pillutatud üle maailma. Tal oli märkimisväärne margikogu, millest väärtuslikumad margid annetas ta kirikule. Ka Rudolf Reinhardil oli oma hobi, milleks oli tema suur roosiaed. Järgnevalt kolisid Mary ja Rudolf Reinhard 1996. aastal Mt. Pisagh´i vanadekodusse. Aasta hiljem tabas Mary Reinhardi südameatakk, mille tagajärjel jäi ta invaliidiks. Ta jäi oma abikaasa Rudolfi hoole alla. 1998. aastal pidasid nad oma kuldpulma aastapäeva. Peale seda elas Mary Reinhard veel 6 aastat, ning suri 6. jaanuaril 2005. aastal, olles 92 aastane. Rohkemaks ei antud aega ka tema abikaasale, kes suri sama aasta 22. veebruaril, olles 92 aastane.
Amanda Sophie Nukka ja Mary Saks olid küll Eesti Seitsmenda Päeva Adventistidest ainukesed välismisjonärid enne kommunistide võimuletulekut Eestis, kuid II maailmasõja ajal õnnestus nii mõnelgi adventistil põgeneda välismaale, kus nad said oma tööd jätkata. Ka Mary Saks on seda oma meenutustes maininud.
„Richard Vinglas perekonnaga tegutses koolijuhatajana Boliivias, Lõuna – Ameerikas. Ta poeg Veljo Vinglas on nüüd juba mitu aastat kassapidajana Trans – Aafrika misjonipõllul. Samas töötab ka minu õepoeg Ronald Strasdowsky akadeemia juhatajana – Ugandas, Malawis ja Rhodesias. Eduard Kanna leidis oma noorepõlve unelmate täitumist Paraguays ja Brasiilias, kus veel praegugi tema tütar Mailis jätkab oma puhkama läinud isa õilsat elutööd misjonipõllul. Valent Schän töötas edukalt osakondade juhina Dominicanas, Cubas ja Puerto Ricos, ning Inter – America Divisjonis ja nüüd Generalkonverentsis…“